Kuivatatud leesikalehed BIO

Kirjeldus

Leesikas on kanarbikuliste sugukonda kuuluv taim. See on igihaljas põõsastaim, vaevalt poole meetri kõrgune, roomavate varte, väikeste ovaalsete kõvade ja läikivate lehtede ning roosade kellukakujuliste õitega. Marjad on väikesed erkpunased kerad. Taim pärineb Põhja-Ameerikast, kuid on tänapäeval levinud Euroopas ja Aasias. Seda kasvab tavaliselt rohkelt Ibeeria poolsaare keskosas.
Selle koor on punakas ja kergesti eemaldatav. Võrsed on lühikesed, lehed ovaalsed, kõvad, tumerohelised ja läikivad ning koondunud võrsete tippudesse.

Leesikaleht sisaldab fenoolhappeid (gallushape, químico), flavonoide (hüperosiid, isokvertsitriin), ursaanitüüpi struktuuriga pentatsüklilisi triterpeene (ursoolhape ja selle derivaadid), iridoide (monotropeosiid), jälgedena lenduvaid koostisaineid ning rohkelt tanniine (15 - 20%), peamiselt gallustanniine (polügalloüülglükoos).
Lisaks sisaldab see tavaliselt 6 kuni 10% arbutosiidi, mis on hüdrokinooni – D - glükopüranosiid. Selle hüdrolüüs vabastab ühe glükoosimolekuli ja ebastabiilse difenooli, mis oksüdeerub kohe hüdrokinooniks. Selle paljudes kanarbikulistes leiduva heterosiidiga kaasnevad selle metüüleeter ehk metüülarbutosiid ning pitseosiid, mis on 4 - hüdroksüatsetofenooni glükosiid. Glükosiidide sisaldus varieerub sõltuvalt mitmest tegurist, eelkõige lehtede vanusest, geograafilisest päritolust ja kuivatamisviisist. Tanniinid takistavad ensüüme blokeerides glükosiidi hüdrolüüsi kuivamise ajal.

Kosmeetikas sobib see peamiselt pigmendilaikude ja aknega nahale ning naha loomuliku tooni ühtlustamiseks.
Leesikal on ka kootav, antiseptiline, põletikuvastane ja rasueritust reguleeriv toime ning seda kasutatakse välispidiselt suu- ja silmapõletike ning nahahaavade korral.
Samuti on sellel haavade paranemist soodustavad, kaitsvad ja vabu radikaale tõrjuvad omadused, mistõttu peetakse seda paljude koduste kreemide oluliseks koostisaineks.